Kui palju ühe keskpärase auto omamine tegelikult maksab


Janar / 16-01-2015

 

Kirjeldasin hiljuti seda, kuidas oma rahaasju planeerima hakkasin ning kuidas kõik finantskohustused peale auto tasutud sain. Teisi kohustusi kaelast saades kujutasin juba endale ette, kui äge oleks autot ilma liisinguta omada. Oleksin saanud vabanevat raha mõneks muuks otstarbeks kasutada või oleksin saanud endale üht-teist lõpuks ka lubama hakata. Kuigi ma olin oma teiste kohustuste kaelastsaamisega tubli olnud, siis autoga on natuke teine lugu. Mul oli üsna keskpärane sedaan (Honda Civic 4D 2008), aga siiski küllaltki uus auto. See oli mu esimene auto, mida olin umbes poolteist aastat kasutanud. Võin öelda, et see oli töökindel ja hea auto, sest tehnilisi muresid sellega mul ei olnud. Seda ei olnud ka ühelgi sõbral ja tuttaval, kes sama aastakäigu civicut kasutasid. 1,8l bensiinimootori kohta sain kütusekuluks maanteel alati kuskil 5-6l/100km, niiet maal käimiseks oli see ideaalne. Ma olin autoga väga harjunud ja kasutasin seda üsna aktiivselt.

 

Käisin autoga mingi hetk ühe tuttava mehaaniku juures, kes ütles, et kõik paistab praegu korras olevat, aga lähiajal oleks mõistlik teatud kuluosade vahetamise peale mõtlema hakata. Võtsin selle teadmiseks ja hakkasin hiljem nende varuosade hindasid uurima. Sain pakkumised erinevatest firmadest ja hind kujunes üldjoontes samaks, mis ametlikus esinduseski – hea paarsada eurot juppide eest + tööraha. Lisaks oli paari kuu pärast uusi suverehve vaja, mis oleks väljaminekuna samuti mitusada eurot teinud. Auto suurhooldus 120 000 oli samuti lähikuudel tulemas, mis tõotas 500 euro kanti tulla. Lähiajal vajas auto umbes tuhande eurost investeeringut ja see ei meeldinud mulle kohe üldse. Sellise summa investeerimine tarbeesemesse, mis kulub ja mille väärtus ajas aina kahaneb ei tundunud mulle igatahes mõistlikuna olevat, aga proovisin siiski mingit lahendust leidma asuda.

 

Otsustasin eelarvesse auto kategooria luua ja kõik otsesed ning kaudsed kulud kuude peale ära jagada, et need lähiajal tehtavad väljaminekud valutumad oleksid. Seni olid mu eelarves autoliisingu+kindlustuste kategooria ning lisaks kütuse jaoks kategooria, sest need olid suht konkreetsed summad kuude lõikes. Kaudseid kulutusi tegin puhverraha kategooria alt (puhverrahast natuke allpool). Kaudsed kulud tulid seega juhuslikult ja ma ei osanud neid varem kuidagi muud moodi planeerida. Nüüd sai eesmärgiks see igatahes ära teha. Ilmselt oli ka nüüd õige hetk selleks, kuna omasin juba paremat ülevaadet eelarvest ja erinevatest kulu allikatest. Järgmised paar suuremat väljaminekut tuli siiski puhverrahast teha ja edaspidi siis seda puhvrisse tagasi koguma asuda. See oli vähemalt mingi algus süsteemile. Tagantjärele saan öelda, et kohe eelarve loomisel oleks tulnud auto kategooria luua ning ka kaudseid kulusid kasvõi umbes arvestama hakata. Järk-järgult oleksid summad seal paika loksunud. Puhverraha kategooria lõin ma eelarvesse sel hetkel, kui hakkasin millalgi elektroonikaseadmete järelturul pidevalt vahendusega tegema (eelkõige mängukonsoolide ja nende tarvikutega) ja selleks oli selline kategooria eelarves hea. Lühidalt öeldes ostsin korralikke asju odavalt ja müüsin tavahinnaga ning koguaeg raha liikus. Auto otseste ja kaudsete kulude kohta sain nüüd igatahes järgmised numbrid kirja:

 

Liising koos kaskoga 211,15€/kuu
Kütus 150€/kuu (tegelikult kulus vahel isegi üle 200€, aga lubasin endale edaspidi 150-ga kuidagi hakkama saada)
Liikluskindlustuse tasu 16,98€/kuu (Tasusin tegelikult kvartalis 50,92€. Aastatasu oli kõrge kuna see oli mu esimene auto ja natuke üle pooleteise aasta mul käes olnud)
Uued suverehvid 93,34€/kuu (need tuli 3 kuu pärast osta ja kauplesin normaalsetele rehvidele eest hinnaks 280€)
Aastane suurhooldus 41,67€/kuu (500€ jagasin 12 kuu peale ära, et mitte liiga pikaks asja venitada. Järgmine hooldus tuleb ju jälle umbes aasta pärast, aga siis umbes 200-300 kandis)
Kuluosad, mis tuli lähiajal välja vahetada 22,23€/kuu (266,68€  jagasin samuti 12 kuu peale)
Uued talverehvid – 11,12€/kuu (lihtsalt tulevikule mõeldes jagasin 400€ 36 kuu peale ette ära, et kunagi välja vahetada)
—-
Otsesed kulud kuus kokku tulid 378,13 € (see oli summa, mis oli enne kahe kategooriate all laiali ning ei tundunud selle pärast nõnda suur olevat – Liising+ kasko+liikluskindlustus ja kütus eraldi)
Kaudsed kulud kuus kokku tulid 168,36€ (asjadest, mida üritasin nüüd samuti kuude peale jagama hakata)
Kaudsed ja otsesed kulud nüüd sellest hetkest edaspidi kuus kokku 546,49 €

 

 

Numbrite kirjapanemise lõpetasin järsku, kui aimasin, et asi on vist natuke üle mu taluvuse piiri minemas. Numbrid olid juba selleks hetkeks šokeerivad. Tegelikult jäid sellest listist veel välja autopesud, tööraha remonditööde eest, parkimised, lõhnakuuskede ning muude autotarvikute ostmine, juhuslike kaskokeisside omavastutus, hooajaliselt rehvide vahetamise tasud jne. Olin hiljuti ühte ütlust kuulnud – auto omamine liisinguga on keskklassi luksus. Kui enne sellest hästi aru ei saanud, siis nüüd sain ja nõustusin täielikult. Auto läks peale seda kiiret analüüsi kohe müüki. Ma tahtsin lihtsalt sellest raharöövlist aja maha võtta ja vaadata mismoodi näeb elu ilma finantskohustusteta välja, sest polnud seda aastaid kogenud. Üldiselt on see väga raske otsus noormehele teha, eriti kuna mulle autod väga meeldivad ja autoga sõitmine on mõnus. Küll aga see number, mille ma kirja sain, surus lihtsalt hetkega kõik ilusa maha. Ma ei tahtnud selliseid summasid järgnevatel kuudel välja käima hakata. Halb tunne oli ka selle pärast, kui palju ma enne olin selle peale raha kulutanud, kuigi oleksin sellega muud kohustused kiiremini kaelast saanud. Ma olin varem tegelikult odavama auto vastu väljavahetamise peale mõelnud, aga sellega oli mentaalne blokk alati ees ja kartsin mingi panni asemele saada, kuna mul puuduvad sügavamad tehnilised teadmised autodest. Odavamad autod on üldjuhul kehvemas tehnilises seisukorras ja rohkem kulunud. Nõuab pisut kogemusi ning teadmisi, et odavamas hinnaklassis head autot välja kaevata. Nüüd aga olin reaalseid numbreid omale silme ette tuues igasuguse bloki murdnud.

 

pilt1
Pilt internetist

 

Kohe kui auto müüki panete hakkavad inimesed teie ümber küsima „mida siis asemele plaanid võtta“. Kui üldjuhul oleks vastuseks mõni uuem ja vingem (ja ka suurema liisingujäägiga) auto siis vastamine, et midagi asemele ei võta, jättis paljudel karbi lahti. „Kuidas sa hakkama saad nüüd siis?“ kuulsin päris mitmelt inimeselt kohe selle peale. Korra mõtlesin isegi, et tõesti mida kuradit ma teen ja kuidas ma oma asju edaspidi ajama hakkan. Jäin siiski kindlasks enda otsusele ning ei hakanud seda ümber muutma. Läks mööda nädal ilma autota ja ma olin tegelikult juba täielikult harjunud. Vajadusel kasutasin taksot ja rentisin elektriautot elmo rendist, mis oli üsna mõistliku tasuga (odavam Mitsubishi i-Miev maksab 3€/tund ning vähe vingem Nissan Leaf maksab 6€ esimene tund ja 3€ iga järgnev). Õnneks mitmed rendikohad on kodule lähedal, kuigi olen reaalselt ainult paar korda pidanud kasutama neid. Rongid, bussid ning kõik muud asjad sõidavad samuti ja need on suures osas tänapäeval juba päris mugavad ning sõidavad üsna tiheda graafikuga. Lisaks on ümberringi toredad sõbrad, tuttavad ja kolleegid, kes alati arvestavad kuskile minnes minuga. Variante justkui on.

 

Ma olin lõpuks laenudest täiesti vabaks saanud ja tundsin end väga hästi. Olin ühe suure eesmärgi enda jaoks saavutanud. Kuigi ohvreid tuues, aga siiski. Leppisin sellega, et järgmise auto ostan alles mõne aja pärast ja siis otse välja. Auto ostu ja püsivad kulud planeerin siis juba põhjalikumalt ette ära. Kuigi ma olin oma auto ostuga ka enne kõva eeltööd teinud, siis sellega kaasnevatest kuludest ei olnud mul ostmise hetkel aimugi. Ma olin müümise hetkeks juba väikeste summadega umbes pool aastat investeerinud ja sellega mõningasi kogemusi omandanud, aga nüüdsest sai see hoogu juurde. Suuremat osa vabanenud rahast hakkasin investeerima ja jätkasin muus osas konservatiivset elustiili. Ma ei elanud vireluses, aga oste tegin mõtestatult ja leidsin enamike asjadega turult parima hinna-kvaliteedi suhte. Praegu saaksin juba mõnda odavamat autot sellisel moel lubada, et investeeringutest teenitav passiivne tulu maksaks mu liisingu kuumakse täielikult kinni, aga see ilmselgelt ei ole mõistlik ning ei lähe mu põhimõtetega kokku. Ma olen otsustanud tarbeesemeid edaspidi siiski otse välja osta ja oma investeeritud tulu reinvesteerida, et tekitada lumepalliefekti (sellest lähemalt kunagi tulevikus).

 

Lisaks rahalisele kasule oli ka muud positiivset. Ma hakkasin ohtralt jalgsi ringi liikuma ja füüsiline vorm tugevnes märgatavalt. Kui mõni trennikaaslane seda postitust loeb, siis saab seda kinnitada. Jäid ära ka auto roolis olles pidevalt Tallinna liikluses tekkivad lisapinged ja nüüd sain liigeldes hakata teiste asjadega tegelema (nt asju jooksvalt ette planeerima, podcastidesse rohkem süvenema, omi mõtteid rahulikult mõtlema, lihtsalt vabalt end tundma hakata jne). Õnneks on mul kõik vajalikud poed ja muud kohad kodule lähedal ning tööle saan ka ühe bussiga üsna kiirelt. Kui nii ei oleks, siis ma ilmselt koliks. Naljakas on see, et autoga ma käisin pidevalt kodust kaugemal paiknevates poodides, kus kauba valik on suht sarnane kodu lähedal asuvate poodidega, aga peamine põhjus sinna minekuks oli see, et ma ei viitsinud jalgsi minna ja seal oli vabu parkimiskohti auto jaoks alati olemas.

 

Järeldus siit on selline, et ma oleksin pidanud auto juba siis müüma, kui oma rahaasjades segaduse tuvastasin. Kuna mu eelarve arenes jooksvalt ning ma olin veel mõnes asjas oma harjumuste ori, siis võttis asjadest täpsemalt arusaamine lihtsalt aega. Samuti oli mul pidevalt puhverraha kategoorias ka raha, millega ma sain juhuslikud auto väljaminekud kuidagi sujuvalt ära tasutud ning see tegelikult kuluski suures osas selleks. Enda vastu tuleb lihtsalt aus olla, kui mõni rahaga seotud mure päevakorda tuleb. Lihtsam oleks endale tunnistada, et ma ei saa seda asja hetkel omale lubada ja ohverdada natuke aega oma olukorra parandamiseks, kui et panna samas tempos edasi ja olla aastaid lõksus. Ma ei saa teistele öelda, et sarnases olukorras tuleks samamoodi käituda, kuna igaüks on siiski erinevas seisus ja erineval järjel oma eluga, aga kindlasti tasub oma võimalusi kaaluda. Mina elan hetkel omaette suht linna keskel ja saan isikliku autota praegu hästi hakkama. Perega oleks ilmselt teisiti ja siis oleks juba raskem seda seisu läbi mõelda, aga siiski mitte võimatu.

 

Kindlasti hangin ma omale millalgi uuesti auto, aga olen selleks siis juba paremini valmis. Ostuks ei kasuta ma siis enam finantseeringut ja oman auto jaoks eraldi kategooriat eelarves, milles hakkan alati arvestama kõikvõimalike lisakuludega.

 

Auto ost on tavainimese rahakotile üsna kulukas väljaminek ja see tasub enne korralikult läbi mõelda. Loodetavasti saab siit postitusest natukenegi mingisugust infot, mida ühe keskpärase auto omamine endast rahaliselt kujutab. Järgmine kord proovin juba investeerimisest ja selleks ettevalmistamisest kirjutada. Üritan ka oma eelarvest exceli näidisfaili lisada. Mainin veel seda, et teine nädal hakkab täis saama ja blogil on juba ligi 3000 külastust. Super!

 

 

Kommentaarid



Lisa kommentaar